Majanduskasv on mõiste, mille ümber keerlevad paljud arutelud ja mida peetakse tihtipeale riigi heaolu ja edukuse mõõdupuuks. Kuid kas majanduskasv on alati hea ja millised on selle varjupooled?
Sissejuhatus
Majanduskasv on justkui mantra, mida korratakse pidevalt igas majanduspoliitika arutelus – seda esitatakse lahendusena tööpuudusele, heaolu suurendamisele ja vaesuse vähendamisele. Ometi ei ole majanduskasv iseenesestmõistetav ega riskivaba. Kas on võimalik, et pimesi kasvu tagaajamine võib kaasa tuua rohkem probleeme kui seda lahendab?
Arutelu
Traditsiooniliselt mõõdetakse majanduskasvu sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kasvuna aasta-aastalt. Kui SKT on tõusuteel, peetakse seda märgiks, et majandus on tervislik ja rahvuslik heaolu on kasvamas. Ettevõtted toodavad rohkem, palgad tõusevad, tarbimine suureneb – kõik tundub olevat tasakaalus.
Siiski on majanduskasvul ka oma varjuküljed. Näiteks võib pidev kasv tähendada loodusvarade liigkasutust ja keskkonnale tekitatavat kahju. Samuti ei pruugi majanduskasv jaguneda ühiskonnas võrdselt, süvendades sotsiaalseid lõhesid ja ebavõrdsust. Lisaks võib liigne rõhuasetus majanduskasvule viia lühinägelikku majanduspoliitikasse, mis on suunatud kiiretele tulemustele, hoolimata pikaajalistest mõjudest.
Eesti kontekstis on täheldatud, et kuigi majanduskasv on olnud jõuline, on meil siiski probleeme, nagu regionaalne ebavõrdsus ja tööturu lõhe. Meie väike ja avatud majandus on väga tundlik välisturgude kõikumiste suhtes, mis tähendab, et majanduskasv ei ole alati jätkusuutlik.
Kokkuvõte
Majanduskasv on ilma kahtluseta oluline näitaja, kuid see on vaid osa suuremast pildist. Edu mõõtmiseks peame vaatama kaugemale numbritest ja statistikast. Riigi edu peaks hõlmama jätkusuutlikkust, heaolu, haridust, tervist ja ühiskondlikku sidusust. Ehk on aeg mõelda majanduskasvust laiemalt, kus kvaliteet oleks kvantiteedist olulisem. Eesmärk peaks olema tasakaalustatud kasv, mis toetab nii inimeste heaolu kui ka võtab arvesse meie koduplaneedi piirid.